www.blog.ee/rivos

reedel sebisin taas klaveriga. minu suurim probleem pole hetkel mitte see, et ma nooti veel eriti hästi lugeda ei oska, vaid näppude suutmatus omavahel süsteemselt koostööd teha. hiljem peale tundi sain küll ühe harjutusega miski kombinatsiooni toimima, kuid muidu tolknevad üksteisel jalus ja vajutavad klahvi siis, kui tarvis poleks. sain mõned näpuharjutused, mida proovida. vaatad küll, et mis see klahvivajutus ära ei ole, kuid proovige;) alguse asi ilmselt tegelikult, kärsitu tahab kohe osata.

noodid on teine teema, sesmõttes, et neil on oma süsteem, mille järgi nad joontele kantud on. selle õppimine on lihtsam kui see süsteem ajust ka näppudeni juhtida. kahe käega korraga mängimisest veel ei unista:P andsin poollubaduse järgmisel sügisel ühel üritusel mängida. miski eesmärk siis ka.

eile aga sai kirikus jumalateenistusel käidud. poolkogemata. ma olen selline usklik, kes ei usu midagi. ja kirikusse satun korra aastas. kui sedagi. eile aga, kui polnud juba aastaid käinud, taipasin, et nende jutus on ka iva. samuti piiblis. ehk selle mõistmiseks ei pea pea usklik olema, nagu ka kirikuisa ütles. proovib päris jõulude ajal jälle. ainult, et kust tuleb eelarvamus asjade kohta, mida ei tea või pole proovinud, et see on igav-jama-mitte mulle-jne?

kolleegid.

audio: Blank & Jones – Relax

eila julgesin klaveriga juba ühes ruumis kahekesi olla ning teda pikemalt silitada. loobusin peale tundi filmidest ja tegin näpuharjutusi ning klimberdasin niisama. endiselt kestab vaimustus sellest, kuidas ta kõlab.

enamvähem selged on ka paar nippi, kuidas bluffida, et oskad mängida. samas noodilugemise valdamine võtab veel ilmselt üsna palju aega, see tundub hetkel veel hiina keelena. samuti see, et kõik kümme näppu koos tööd teha suudavad. praegu kipub pöial autsaideriks jääma ning üle ääre alla rippuma.

mille võrra targemaks sain, hetkel ei teagi. tunne lollim ja segasem hetkel vähemalt pole. eriti.

õhtu sisustab Sleepwalkers. pildistan korraldjatele ja oleks ise filmikooli tahtnud minna, kuid aeg natuke halb.

triibuline.

kõlaris: Massive #1 Mixed By Graeme Park

eile oli teine klaveritund. sain lähemalt taas tuttavaks nootidega. sõpruseni jääb veel aega, sest esialgu on olukord segasem kui peale esimest korda. ja mul on nüüd noodivihik. seda väljaannet koolis eriti lemmikuks ei pidanud.

üldiselt olen eilsest targem, mis on takt, natuke rohkem tean nootidest ning klaverit julgen juba vabamalt sõrmitseda/puutuda/klimberdada. täna on tunne ka, et oleks ikkagi enda pilli vaja, sest tahaks proovida näppida jms. see, kuidas asi ikka elusalt kõlab ning milliseid meloodiaid on võimalik sellega kokku panna, on äärmiselt mõnus. lapselik rõõm ja vaimustus kestab:)

üldiselt on kahju, et koolis läks muusikatundidega nagu läks. kuidagi tuli õpetaja ja õpilaste koostööst välja, et muusika oma igasuguste komponentidega on igav, suht keeruline ja mõttetu.

stretch.

kõlaris: Gaelle – Rain, (täispikk versioon, suht kvaliteetne ka:)

esimene klaveritund edukalt läbitud. tunni lõpuks julgesin juba klahvi ka vajutada ning taastuletasin meelde koolis õpitet noodid jms. igasugune tunnetus klaveri puhul puudub ning klimberdamine on suht kompiv ning nats argki. pole varem teinud. näpud ei hoia ka veel sedasi, nagu peaks. ehk mängimisel kasutatakse kõiki 10 sõrme, arvuti taga peamiselt kuni 8. harjumatu poos ja mõned liikmed tolknevad jalus. kes 10 sõrme trükki harrastab, tal oleks ilmselt lihtsam alustada.

aga sain üht-teist teada klaveri ehitusest, et mängus põhineb suures osas kolmkõlal, noodi C asukoha ning üht teist näppida-proovida ka. hetkel on küll tunne, et tean vähem, kui tundi minnes, kuid optimism ning tahtmine ei ole vähenenud.

ja, last but not least, elus klaver kõlab neetult hästi. kasvõi üks klahvivajutus ja lasta sel kõlada. see pole võrreldavgi sellega, mis annab plaadiga kõlarist välja võluda. ma`len nii vaimustatud.

film oli ka super, räigelt reaalne ning hästi mängitet.

fotol on Pluuto, võtetelt hetkel lemmiknäitleja.

pluuto.

kõlaris: The Art Of Chill (Mixed By Altitude)