www.blog.ee/rivos

uusi elamusi. olen lõunast saadik kepikõnniga tegelenud. kui karkudel komberdamist üldse kõnniks saab nimetada. ei saa küll öelda, et sain käe valgeks, sest hoopis jalg on värviline ja oranzh. igatahes, täna oli esimene kord haiglaleiba (tehniliselt oli lõunaks küll leivasupp, kui täpne olla) maitsta. hommikul väikesele põlvelõikusele minnes kujutasin ette, et lahkun haiglast omal jalal ja see on lihtsalt väike hommikune vahepala.

algaja haiglakliendi aga pani esiteks haiglavormi riietamine ning siis opisaali sõit veidi tõsiseks tõmbama (amatöörile kohaselt polnud mul ka ei karke, susse ega hiljem vastutulevat inimest korraldatud. siinkohal kraaps Jänksile eskortimast). ühelt poolt jõudis lõpuks kohale, milleni vigadega sportimine võib viia ja kui palju jamamist on paranemisega, teisalt kasvas respekt meditsiini kui sellise ees. ja kange jalaga riietuda püüdes ning elementaarset elu elada proovides jõuab kohale, et käed-jalad terved ja küljes on ikka ütlemata lihtne, ent tore olukord.

et tegemist päevakirurgilise teenusega, käis lõikus ise üsna naks ja korras. alakeha tuimestamise vahendusel sai ekraanil tutvuda, mida doktor teeb, ning põlveliigest seestpoolt ka kaeda. kõhred jms olulised pinnad on liigeses korras. paar ülekoormuse näitu avaldus ka, pikk taastumisaeg ehk leevendavad neidki. paar tundi pärast lõikust olin juba omal jalul ja kui hästi ja plaanipäraselt läheb, võib paari nädala pärast ujuma minna. jooksule mõtlen sügisepoole, uisule loodetavasti juba suvest.

nüüd nuputan edasi, kuidas tuua tass kuuma kohviga karkudel elutuppa nii, et sealt kohale jõudes ka midagi rüübata oleks ning väga koristama ei peaks hakkama. rula oleks abiks.

Endine punane täpp.

audio: Timothy Heinz – La Musica Desnuda Pt. 3, mix.

This entry was posted on Thursday, April 16th, 2009 at 7:28 pm and is filed under ise. You can follow any responses to this entry through the RSS 2.0 feed. You can leave a response, or trackback from your own site.