www.blog.ee/rivos

panin end täna Minu Eesti mõttetalgutele kirja (Rotermanni mõttekotta). eestlase ja kodanikuna. kuna olen seni teemast üsna eemal olnud ning vaid üsna üldiselt kursis, mis toimuma hakkab, siis juba tehtu või ideede tuleviku osas hetkel kommenteerida ei oska. küll ajendas osalema ja sümpatiseerib mõte teha midagi koos. kodanikualgatus ja julgustus ideid üleüldse välja käima.

ei hakka siinkohal tegema suuri sõnu, kuidas selle läbi maailma pööran ja revolutsiooni käivitan. küll tunnen kohati piinlikkust, kus kritiseerin või hoopis virisen millegi kallal, aga ise midagi parandamiseks ette ei võta. mõnikord ei oska-taha-ei saa, teinekord lihtsalt ei viitsi. ehk võtan omale vabaduse kellegi tegemistele vett peale tõmmata, aga lahendust välja ei paku. kui hea või halb on Eestis elada (paljuski seegi, kui palju kriis kedagi puudutab või kui pikalt selles vegeteerida), on paljuski enda teha. nii et võtan omale konstruktiivse osalisena vastutuse aidata mõttetalgusid õnnestuda.

ps. kohalike poiste veetav veebiraadiosaade Soul To Unite sai aastaseks. bliu one, kutid:)

Lennuk, pilvedes.

audio: Daishi Dance – Piano (Strings Edit)

karkudega liiklemine on silmi avanud.

plussid.
- kuna pea kõik võtab kordades rohkem aega kui abivahenditega, siis olen loobunud paljudest asjadest. ehk vaba aega on nii et tapab. üle aastate.
- kohvijoomine kahaneb miinimumini, sest ma lihtsalt ei saa tassi tööl oma lauale. võiks muidugi kolleege paluda, aga
- hommikul saab äratuseta, päikesega üles (ehk ca kell 6)
- kogunenud unevõlg saab ehk nulli
- sind pannakse tähele, igas mõttes. ma ei põe küll mingeid komplekse, eksperimendina on lihtsalt huvitav.
- punase tulega üle tee ei hakka minema, pole kindel, kas jõuad enne auto tulekut
- poest võtad vaid hädavajaliku, sest rohkem ei saa korraga vedada
- seltsielu on oluline, ka lihtsalt häng kaubakeskusse – kodus konutamine masendab pikapeale
- on aega tegevusteks, milleks varem tunde nappis – raamatud, filmid jms
- märkad päeva ja tunde rohkem kui muidu tormates
- torsole ja paremale jalale mõjub see trenn hästi. viimane oligi veidi veidi nõrgem kui vasem
- kodu paned rohkem tähele, sest veedad siin rohkem aega

asjad, millest puudust tunda.
- kõhuli, ja üldse teistsuguses asendis kui selili, magamisest
- et ma ei saa raskeid, ümaraid ja vedelikke käes tassida
- et tee-kohvitassi saaks mugavalt teise tuppa transportida
- poest ei saa korraga rohkem kui paari kilo jagu asju (toitu) tuua. see võib samas pluss ka olla.
- et poeskäik ei võtaks
- et tahaks kodust kaugemale kui 100 meetrit minna nii, et see ei võtaks käelihaseid valusaks ja tunde
- trepist normaalselt üles minna
- jalgsi, kohvitops näpus, mööda ärkavat linna tööle jalutada
- kaameraga jalutama minemine

asjad, mida paned tähele.
- tänavad on auklikud ja roopas, jubedalt
- ratastooliga on veel hullem liigelda
- ühistranspordis oled sa omapäi – buss kiirendab ja äkkpidurdab, hoolimata kas hoiad kinni või mitte.
- näksimine ja kohvijoomine on tihti ajatäide, mitte vajadus
- teed tõesti vajalikku, mitte ei sebi näiteks tööajal niisama ringi
- terve keha on lihtne, aga suur asi
- see, kui sa saad ise omal jõul liikuda, on puhas kaif

miskit oli veel.

sporti saab kergemal kujul (vaikselt taastumiseks) ehk järgmisel nädalal teha. ujumist siis.

tuleb noore pensionäri postitus. päev kolm. eile tegin olude sunnil juba omal jalal kaks sammu (mitte järjest). nüüd paar päeva ei proovi. öösel muidugi painutasin end juba, et mugavam ase leida – selili magamine väsitab.

see kargundus on aga tõsine sport ja töö, tavapärane 15 minutiline poeskäik võttis tunni rohkem. viie puhkepausi ja märja nahaga. ostukäru liigutamine on logistika omaette kui mõlemad käed on kinni. paar korda päevas on hea tegelikult välja komberdada, sest pidev toasisutumine on sellise ilmaga (ja üldse) piin. õnneks on kõik käe-jala juures, ei pea kaugele kõmpima. kuna pole aastaid haige olnud, siis ei olegi vist nii palju järjest kodus olnud.

joodi ajel oranzh jume hakkab jalal aga vaikselt taanduma ning Sepp enam grillkanaga “nagu kaks tilka vett” varsti võrrelda ei saa.

uusi elamusi. olen lõunast saadik kepikõnniga tegelenud. kui karkudel komberdamist üldse kõnniks saab nimetada. ei saa küll öelda, et sain käe valgeks, sest hoopis jalg on värviline ja oranzh. igatahes, täna oli esimene kord haiglaleiba (tehniliselt oli lõunaks küll leivasupp, kui täpne olla) maitsta. hommikul väikesele põlvelõikusele minnes kujutasin ette, et lahkun haiglast omal jalal ja see on lihtsalt väike hommikune vahepala.

algaja haiglakliendi aga pani esiteks haiglavormi riietamine ning siis opisaali sõit veidi tõsiseks tõmbama (amatöörile kohaselt polnud mul ka ei karke, susse ega hiljem vastutulevat inimest korraldatud. siinkohal kraaps Jänksile eskortimast). ühelt poolt jõudis lõpuks kohale, milleni vigadega sportimine võib viia ja kui palju jamamist on paranemisega, teisalt kasvas respekt meditsiini kui sellise ees. ja kange jalaga riietuda püüdes ning elementaarset elu elada proovides jõuab kohale, et käed-jalad terved ja küljes on ikka ütlemata lihtne, ent tore olukord.

et tegemist päevakirurgilise teenusega, käis lõikus ise üsna naks ja korras. alakeha tuimestamise vahendusel sai ekraanil tutvuda, mida doktor teeb, ning põlveliigest seestpoolt ka kaeda. kõhred jms olulised pinnad on liigeses korras. paar ülekoormuse näitu avaldus ka, pikk taastumisaeg ehk leevendavad neidki. paar tundi pärast lõikust olin juba omal jalul ja kui hästi ja plaanipäraselt läheb, võib paari nädala pärast ujuma minna. jooksule mõtlen sügisepoole, uisule loodetavasti juba suvest.

nüüd nuputan edasi, kuidas tuua tass kuuma kohviga karkudel elutuppa nii, et sealt kohale jõudes ka midagi rüübata oleks ning väga koristama ei peaks hakkama. rula oleks abiks.

Endine punane täpp.

audio: Timothy Heinz – La Musica Desnuda Pt. 3, mix.

rubriigist “veidrused”. vahel, kui pärast talve või suve jope-jaki uuesti kapist (või spordikileka) haaran, leian taskust miski tsheki-pileti-energiageelipaki jäänused. ja siis püüan meenutada, mis päev oli, kas oli ilus ilm, mis mõtted peas liikusid-mis muusikat kuulasin ja kus käisin. vahel on need hooaja lõpus meelega taskusse “ununenud”, et hiljem taastada, millal viimati seljas käis.

KuMus. Märts 2009.

audio: Modaji – Pre-sets, album.