kuidas ma 21. sajandi eest põgenen. viimased kuud olen täheldanud, et tehnoloogiad ja uuendused on küll toredad, ent uute asjade pidev pealevool on üha väsitavam. igal päeval laekuvad miskid kutsed uutesse sotsiaalvõrgustikesse, Facebook pommitab kirjadega ning kolleegid pakuvad uusi linke.
ühelt poolt ju tore, et inimesed tegelevad ja kutsuvad (ehk hoolivad). teisalt jälle ei taipa ma, kuidas inimesed selleks aja leiavad ning jõuavad nii palju uuega kursis olla. võimalik, et igapäevane töö arvutiga ning pidev levis olek lihtsalt doseerivad seda küllastumistunnet.
enamusele kutsetest ei jõua üldse reageerida. Facebooki konto avasin, jõuan sinna korra-kaks kuus. fotogaleriis Flickr ei jõua enam ammu foorumites toimuvat jälgida ning blogide listki on kahanenud kümnekonnani. infovõrkude hulk, mida jälgida, on ka koondunud. ehk olen veidi nišistunud. veebis kommentaariumis tihti valitsev nõmetsemine, õelus ja lahmimine õnneks ei jäta kahjutundmiseks ruumi.
tulemuseks keskendumishäired - loen korraga lehekülje kaupa viite-kuute raamatut, plaatigi ei saa otsast lõpuni kuulata, uutesse teemadesse minek võtab väsitavalt aega, skännitud fotode puhastamine edeneb vaevaliselt, blogisissekannet kirjutan kaks nädalat (sedagi siin:P) jne. õnneks sporditegemist veel ei mõjuta.
vahepeal läbitud pooleteistkuune netivaba kodune elu mõjus selle kõige juures hästi ja värskendavalt. kui ikka võimalust pole, siis ei lappa õhtul lehti läbi, lootuses pidevat midagi uut leida ja endasse ahmida. samas on see uus tihti üsna ebaoluline ja vaht, milleta saab vabalt elada. ehk kulutatud aja eest ei saa lõpuks ikkagi midagi tagasi, mis väärtuslikuna tunduks.
kusjuures töörindel mõtlen, et kümme aastat tagasi tehti ajakirjandust internetita täitsa vabalt (ja veel enne sedagi) ja ma ei ütleks, et oleks keerulisem olnud. pigem tundub hoopis, et inimesed oskasid tollal paremini suhelda, sest sa pidid kas telefonis või näost näkku rohkem rääkima või selleks rohkem valmis olema. e-post teeb sotsiaalselt laisaks, on aega mõelda ja sõnastust lihvida. tõsti, suhtlus ja kohaleminek võtsid tollal rohkem aega, kuid inimestega sai päriselt suhelda ja see kompenseeris seda.
ps. ja kuu aja pärast saab telerivaatamise lõpetamisest seitse aastat. üldse ei ole elu takistama hakanud.
Pirital, jaanuar 2009.
audio: Timothy Heinz - La Musica Desnuda Pt. 3
