08.-10.06.
esimene ja teine osa.
Vahemeri, juuni 2008. ruttan veidi sündmustest fotoga ette, sest Pompeis ma pilti ei teinud.
- kui eelmistel päevadel on nii jahe olnud, et isegi põhjamaamehel läheb õues jakki vaja (ca 18 pluss vihm pluss tuul), siis täna (08.06) on esimene soe ilm. tõsi, silmapiiril passivad äikesepilved ei lase unustada, kes ruulib, ent päeva jooksul piiskagi ei tule.
- grupeerusime oma toas neljakesi - kolm erineva taustaga ameeriklast (üks värske vabatahtlikust neid Koreast - Net, NASA tarvis töötav noorsand - Rick - ning Kolumbia juurtega ja disaini õppiv neid - Gabrielle) ning maarjamaamees. esimesel ööl olid kambas ka kaks noormeest Jaapanist, kellelt ühelt tõmmati bussis ära kotist pardel või habemeajamise masin või midagi sarnast. täpselt ei saagi aru, sest nende inglise keel ning loo versioon vahelduvad ajas. lahkuvad nad öösel hääletult.
- hostelite pluss on see, et ka üksi reisides pole sa tegelikult üksi. paar päeva miljonilinnas ja mul on huvi sotsialiseeruda ning õhtul otsustamegi koos Pompeisse laipu vaatama minna (Neti idee).
- pühapäev tähendab, et kõik kohad, kus piletit saaks, on kinni. miljonilinnas on see sürr pilt. ent kontrolörid on bussides tööl - hea äriidee. et tuleb pileteid otsima minna, algabki päev hilinemisega ja Pompeisse suunduses satume lisaks veel ka valele rongile. raudteejaam ja sellega kaasnev on Naapolis muide hull geto. lihtsalt infoks.
- Pompeis on vaatepilt muidugi võimas - Vesuuv ja tumemustad äikesepilved silmapiiril. ja see linn on midagi suurt, Paide mõõtmetes. ma ootasin paari majakest ja tänavat mäe otsas. kanalisatsioon jms süsteemid on muidugi tolle aja kohta hästi tehtud (sajanditevanust ehituskunsti imetleme ka õhtul 30 meetrit Naapoli maa all - katakombides), et ka 21. sajandi noori respekti tunnistama panna.
- päev otsa distantsilt ähvardavad pilved siiski kohale ei tule ning vihmasajust pääseme, napilt pääsen, et end põlema ei pane. Eestis ju päikest ei näidatud.
- katakombides on mõnusalt jahe. samuti on seal mõnusa aktsendiga Briti noored, kelle omavahelistes vestlustes ma häbita kümblen. päevad americanglishit kuulates on nende inglise keel puhas kaif.
- õhtul teenin feimi pasta ja värske pestoga.
- desserti läheme otsima öisesse linna ja jäätist serveerib õhtul purjus ning joviaalne kohvikuomanik, nimetame teda Antonioks, kes ajab Netil juhtme kokku sellega, et tahab talle boonuseks miskit muud mekki külma kuuli pakkuda. ent seda ei taha viimane. napilt pääseme tülist. liiklus millegipärast ei vaibu ja ka 23 paiku pühapäeva öösel kimavad kõik kuhugi ehkki kõik on suletud.
kas meie reisikaaslased Vahemeres ujumas ka käisid? kas Brooke ja Ridge abielluvad? kas kinnisvaraturul on põhi käes? kumb oli siis enne - muna või kana? ja üldse, olla või mitte olla? seda saame teada (okei, kõike ei saa ka, tegelikult) juba järgmisel korral.
