sellest, et kolm kohvi jutti kell 22 pole just päeva säravaim mõte, saab tavaliselt aru kell 2 unetult väherdes (vähkredes?) ja kümned plaate närviliselt läbi lapates-kuulates.
muidu nats kommunaal- ja teenindushala, polegi ammu olnud. esmaspäevane trenniskäimine on seetõttu meeldejääv, et spordihalli adminnid tegid täna kambaka ja kargasid kallale teemaga “minu sünniaasta”. olla vajalik selleks, et teatud vanusest enam pearaha ei maksta vms. selgitasin küll kolm korda, et mu ja mu kolleegide puhul pole vahet, sest tööandja on pearaha enda hooleks võtnud. lõpuks jõudsime nii kaugele, et nõudsid spordiklubi kaarti näha “oleks võinud ju seda näidata,” heldis üks neist. jah, kohe peale seda, kui te närimise oleks lõpetanud. hämmastav, kuidas poole aasta jooksul ei jää nägu või ettevõte meelde ja igal korral on miski draama tarvis korraldada.
tegelikult hoopis filmist Dark water. õudukad pole eriti mu tassike teed, kuid selle “making of” oli piisavalt sümpaatne, et ketas omale hankida. (muide, kui keegi teab, mida DVDde eestindamisel nendega tehakse, siis võib tegijatele edasi öelda, et võib selle ära lõpetada. välismaiste ja korralikega kõik sujub, aga siin kellegi käe ja masina alt läbi käinud kipuvad streikima.) sisu ei olnudki see, mis köitis. pigem stilistika ja üldine hall ning rusuv meeleolu, millele oma panuse pidevalt lahmav vihm andis. Jennifer Connelly hästi mängitud (ja hästi fotogeeniline) karakter tegid sellest päris naudtava elamuse.
ja siis veel muusikas, deep house’ist. vedasid Paide päritolu DJd kunagi ettevõtmist Bedroom DJs, mille sügavad mixid audiokaifi pakkusid. nüüd vahepeal ei üritanud seda stiili tükk aega tabada, sest alla on nats käinud. pole enam seda, mis viis või enamgi aastat tagasi. et lood on sellised, mis panevad sind õhtul kell 24 statiivi haarama ning tundideks linnapeale minema (eile). nüüd on esiteks uut müra hästi palju peale tulnud ning teisalt tundub hea deep sarnaselt soulfuliga hääbuvat. üht-teist tehakse, aga muusika enam pikalt ei köida, sest endist sügavust eriti pole, pealiskaudne kraam. sestap ongi vahel eriti häid terasid leida. nagu näiteks Timothy Heinz - Deep & Delightful.
muide, kergelt udune ja inimtühi linn on vaatamisväärsus omaette. ei ole tülikaid küsijaid (”kurat, miks sa mind pildistad?”) ega õpetajaid (”on hädasti siin vaja pildistad? siin pole ju valgustki.”) ega häirivat liiklust.
aga PÖFF käib nüüd täistuuridel ning talvepuhkuse nädal lähebki suures osas talle. tehtud plaanist “üks film päevas hoiab doktori eemal” pole kinni õnnestunud pidada. kui jumal (või keegi) annab, siis ehk neljapäevast saab ehk alustada. siiani pole eriti andnud. kinos ja pidudel näeme.
Katrin. oktoober 2007. minu esimene must-”valge” film.
audio: Timothy Heinz - Deep & Delightful
