www.blog.ee/rivos

noh, tagasi. kahjuks, nagu ikka. saunalina lõhnab endiselt soolase mere ja Monterosso järele. eile küll fantaseerisime, mil moel võiks tagasilendu pikendada või üldse olematuks muuta. nagu näha, ei tükkinud head ideed pähe. siin on jahe (üllatus-üllatus), mis ühelt poolt on kahju, teisalt kergendus.

võimsad elamused on näiteks tohutud lained ja nendega võitlemine Monterossos (konstantne keepsmiling oli kõigil, kes vetelpääste sekkumiseni vees püsisid), öine Berliin ja tema vaatamist väärivad kohad-asjad-majad, Manarola tiramisu, kamba õhtussöögid Riomaggiores rõdul, 40 kraadi sooja varjus ja 24/7 higistamine (kõlab räpaselt, aga kuni seda proovinud pole, ei oska jahedat hinnata:P), värskest piparmündist mojitod Berliinis jne jne. viimasel päeval kohtusin ka meduusiga ning seda mäletab mõnda aega nüüd tempel õlal.

päevikut kohal sel korral ei pidanud, sest eelmisest korrast on kogemus, et sõnadega olnut-nähtut-kogetud edasi anda on punnitamine. pilte tegin küll kaks korda rohkem ning need on pea kõik nüüd ka ilmutatud-skännitud ja plaadil. ootavad arvutivahetusest tingitud uue photoshopi majjatulekut. peagi siis.

emotsioone on eelmisest korrast rohkem, sest kamp oli lõpuks seitsmeliikmeline ning klappis ülihästi. ehk ei peagi püüdlema üksi liiklemisele.

kaasa võetud fotosid näidata ei saanud ning eriti plaanitud portreid ei teinud, sest pundis olles suhtled rohkem ikkagi omadega. ehk siiski mõelda üksi uitamisele?

igal juhul mõlgub järgmisel aastal kuuajane tuur, osaliselt jälle kindlasti Itaalias.

nüüd ootavad nõks argisemad küsimused - saada esimene tass korralikku kohvi, pakkida lahti ootav seljakott (reisimise vastikuim osa), valida ca 1500 kirja seast välja mittespämm ning saada mingi pilt hangitud muusikast (mitu kilo).

netipunktis mangib Enigma ning ooperitest erinevaid palu. muidu on Monterosso vaike kyla Cinque Terre piirkonnas Liguuria mere aares (lingid siis, kui tagasi olen). laekusime siia juba laubal, aga tipptunni tottu oli juba kogu majutus valja myydyd. eile laks paremini ja nyyd elame kuningate ja yhe kuningannana yhes peatanava kohal asuvas korteris. selle ainus miinus on kella hommikuni kestev elu allpool, mis vaibub vaid moneks tunniks vastu hommikut.

temperatuur on kolmandat paeva hasti talutav ning paike ei loika nahka. ei tea, kuidas Firenze elanikud selle koigega seal orus toime tulevad. hullult vasitav on, kui sa isegi paigal istudes naha kaudu vett eritad. pea 24/7. kohalik parismaalane Chris arvas ka, et on natuke palju. ja pogenes Rootsi.

tana on esimest paeva kahe nadala jooksul pilves ja juba viskas kerge vihmagi. see voibolla polegi nii halb, sest eile onnestus paikesekreemi maarida kunstiparaselt ning selg on huvitavate, erineva valuastmega varjunditega.

kohatud eestlasi - 4 + 3.

homme hakkab siis tagasi seiklema.

teine paev Genovas (plaanivaliselt, sest meie plaan rebelilt reisida ehk Montrossos majutust mitte ette broneerida kukkus laubaohtu tottu labi), kus on vaid 28 kraadi sooja ja tuul. ohku saab hingata ning poorid ei tegutsegi kogu aeg. taitsa ara vasitas see pidev higistamine, nagu karm too vms. homme Monterosso, mis on tunnise mulje pohjal veelgi kihvtim kui Riomaggiore ehk paradiisi yks filiaale. ciao.

viimast paeva Firenzes ja tana on jahe, ainult 32 kraadi. tana oleme vist piisavalt valmis, et kultuuriga tutvuma minna - Uffizi naiteks.

muidu on lahkumine viibinud, sest siin on kaimas yks festival, mille raames kaivad lavalt labi tegelased nagu Nitin Sahwney, Cassius, Alex Gopher, King Britt, Jimi Tenor jt. esimest naha ei onnestunud, jargmise kolme rytmis onnestub tana ehk ootsuda.

ja tagasi tulles ei ole enam miski endine, sest oskan nyyd tiramisut teha.

telegramm.

tere. Firenzes oleme teist paeva ja valjas on 37 kuumakraadi (varjus) ehk pidev sulamise tunne on. ka oosel, kuna mujal oluliselt jahedam ei ole, siis veedame siin moned paevad kuni kuumus tagasi tombab. kui paikese katte astuda, siis see loikab nahka. seega vaatame seda pigem kusagilt raasta alt. nadal uitamist veel. tore on. r +5