mõned mõtted eile õhtust.
—–
tulen just Ilmar Raagi “Klassi” vaatamast ja natuke on paha olla. see tähendab, et film mõjus ja on hea. trepist peale seanssi alla jalutades arutles publik, kas tõesti on asjad nii hullud ning meenutati enda kooliaega. läks korda.
see, et filmile heidetakse ette, et ta näitab probleemi, mitte lahendusi näitab ühest küljest „oh shit” äratundmishetke, teisalt viitab natuke süüdimatusele, justkui mängufilm (mis siis, et tõestisündinud lugudel põhineb) peaks lahendama seda, mis kinoseinte vahelt välja jääb. Ja samas viide oskamatusele selle teema käsitlemiseks.
nii ei olegi minu arvates oluline, mida see teos lahenduseks pakub või see, et tegemist ei ole millegi revolutsioonilisega (üleüldse, millised filmid sisu pooles on?). oluline on see, kas ja mis tundeid-mõtteid vaatajais-ühiskonnas tekitab. võibolla tõesti on Columbine`ilik lõpp ebaeestlaslik, sest reeglina paneb kiusatu endale käe külge, ent see ei muuda sellise lõpuni viinud sündmusi või probleemi olematuks.
saalis istudes valdas jõuetu viha ja äng, sest keegi ei saanud aru ja just nii see kõik tihti oligi. kiusajatega kehtis moto „kui sa ei ole meiega, siis oled sa meie vastu”. nii oligi, et tegelikult põksus kõigil hinges väike hirm, et ka tema võib kiusatava rolli sattuda, mistõttu oli targem kas neutraalne olla või kaasa naerda või mida iganes vaja oli.
nii päästiski inimene enda ja ohverdas moraali ning ühiskonna, mis on ilmselt loomulik reaktsioon kuniks keegi tugevam ei sekkunud. seda võib muidu üle kanda ka laiemalt tänasele Eestile üldse – jokk-indus, kasvav hoolimatus üksteise suhtes, poliitikas teiste tegudega enda ehtimine, mina suhtumine, pealiskaudsus ja süvenematus, kus teiste arvamuse või erinevaga arvestamine raske ning pingeid tekitav jne jne.
aga „Klassi” tüpaažid olid super – nii välimuselt, kui väljamängult. tunnustusvajadusega liider ja tema lahedad olla püüdvad sabas sörkijad, endassetõmbunud, ent enesekindel ja isiksus autsaider ja peksukott ning hea südamega kaitseingel. võib-olla veidi klišeelik, võib-olla hoopis reaalsus. meeldis ka, et põhirollid olid noorte endi õlul, kellega koos ja kellede kogemusel Ilmar loo kokku ka kirjutas. profid olid ainult raamimiseks-toetavates rollides.
natuke hämmastas publiku naer rannastseeni (ei midagi sooja ega ilusat) vaadates, aga see võis vabalt ka närvilisus või ootamatus. muidu väga jõuline koht.
ja, kui su nimi on sult kogu kooli või klassi ees ära võetud, siis tuleb see sama publiku ees tagasi võtta. mida peategelased ka tegid.
aga mis siis oleks lahendus, mis oleks sündmuste käiku ära hoidnud või pehmendanud? vahest see, kui koolivägivalda käsitletaks probleemina, mitte pelgalt loomulikku džungliseaduse rakendumist, kus tugevam jääb ellu ning nõrgemad peavadki välja kukkuma. või kui häbi tundmise asemel võtab pedagoog miskit ette.
audio: Louie Vega feat Raul Midon - A Better Day (DJ Spinna Mix)
