vaatan inimesi ja mina näiteks ei saa avalikus kohas raamatut lugeda. maksimaalselt ajalehte, sedagi kusagil muru peal, teistest eemal. muidu on mul mingi kihk inimesi tsekata ja siis loen ning tõstan pilku ning 30 lk hiljem ei mäleta ikkagi midagi, mis silme eest läbi käis. küll on meeles mõned värvikamad möödakõndijad.
nojah, osad siin rippunud asjadest kadusid. igaveseks (aamen – toim.). aga, et kordamine olla tarkuse ema või keegi, paneme uuesti üles.
üks link ka. Eccentris by Sacha Dean Biyan a.k.a. kuidas visuaali ja audiot hästi kokku segada. see avalehe deep house`i bassikäik ja rütm on üsna hüpnotiseeriv.
audio: Wookie – Scrappy
Edit: see mõttekäik on tegelikult pea paar nädalat vana. kadus vahepeal lihtsalt arvutisse ära, panen nüüd siia, nagu tollal kirja sai.
mul oli kinos August 1991″ filmi vaadates vist esimest korda uhke ja hea tunne, et ma olen eestlane. et ma olen üks neist, kes olid seal samas saalis. et oleme nii palju koos läbi elanud ja suur osa saalis olnutest olid samu asju kogenud, mida mina. mitte, et ma neist enamust mäletanud oleks, olin tollal veel liiga noor, kuid need sündmused olid toimunud ja olime neis osalenud. see ühendas.
tollest ajast mäletan näiteks seda, et kuttidega pidasime omavahel aru, et kui läheb sõjaks, “siis tuleb minna”. me ei hoomanud tegelikult toimuvat üldse, kuid oli olemas midagi, mis meid ühendas. sama oli Balti keti ajal, mil meid kaasa ei võetud, kuid lapsed, kes olid koju jäänud-jäetud, hoidsid tol õhtul kokku.
see midagi kaob suht tihti ja kerkib pinnale peamiselt siis, kui on mingi kriis, kas siis hea (iseseisvumine, võit Eurovisioonil jne) või halb (Estonia uppumine, Copterline`i kopterihukk jms). kui toimub midagi emotsionaalselt raputavat.
seda ühist tunnet kogesin taas täna (18. augustil), kui avariis hukkus Michael Park. on tunda, et suur osa eestlastest kaotas midagi olulist. ja see ühendas. omamoodi. kurvalt. kahju, et ühtsustunne käib enamasti siis, kui on midagi halvasti.
audio: Kaskade – Maybe
