hunnik mõttekilde, mis eile kinos tekkisid. esilinastus eile “Parema elu nimel”, milles neli erinevas vanuses ja soos inimest rääkisid depressioonist ja oma kokkupuudetest antidepressantidega.
üks tegelane on keskkoolieas noormees Paidest, kes proovis suitsiidi teha. ta näitas, kuidas kavatses oma veenid läbi lõigata ja ütles, et noored räägivad sellistest teemadest täna tihti. üsna karm, kui teismelistel sellised teemad päevakorral on. samas ka julge samm oma “juhtumist” avalikult rääkida. tal saab edaspidi koolis ilmselt üsna raske olema. ehk on sellest abi näitamaks, et stress ja depressioon ei ole vaid täiskasvanute ja pealinna teema.
Meelike Saarna ütles aga oma avakõnes, et olles kuulanud mitmete psühhiaatrilises asutuses ravil olevate inimeste lugusid, oleks ebanormaalne olnud, kui nad oleks normaalseks jäänud. stress ja depressioon on ühelt poolt palju räägitud, teisalt jälle tabuteemad. suht paljud on sellega tutvusringkonnast kokku puutunud, elu “hullumajas” ilmselt muidu ei võimalda. lisaks vaatab stress iga päev vastu nii tänaval kui tööl. siinkohal ongi veider, et paljud teavad ja “põevad”, aga avalikult rääkida ei saa, sest jääb kohe märk külge.
psühhiaater leidis filmis ka, et alati pole antidepressantide sõltuvuses süüdi arstid, kes retsepti välja kirjutab, vaid kasutaja ise, kes ei oska piiri pidada. ma siiski arvan, et suht lihtsalt ja kergekäeliselt suunatakse haige apteeki rohtu ostma. pigem võiks lähtuda ideoloogiast, mida tutvustas filmi alguses ka Anti Liiv ehk mõtlema sellele, kuidas ravimeid vaja ei läheks.

audio: Blvd East – Paradise (Original)