www.blog.ee/rivos

üldiselt oleks võinud kohe hommikul sandaalides ja jope-kampsunita maailma vallutama minna. aga see selgus hoopis pealelõunal, pool tundi enne tööpäeva lõppu toimetusest minema hiilides ja autost umbes pahkluuni, viru väljaku poole tormavasse ojja astudes. üle huulte lennanud shit ei olnud vist see, mida trammipeatuses seisnud kaks kodanikku selektsioonist vanaema mühisesid kohemaid ja tallasid ladiseva vihma kätte. pingil lösutavad teismelised olid jalavarjud juba jalast heitnud ning olid nagu vette nügitud koerad, kes ujuda ei armasta. the ülemiste vanake returned. to be continued…

linnas avastasin jälle kaamerat kotist ja kotti liigutades, et niisama jõlkumine ei ole enam see. varem tekkis miski tulemus, nüüd ei suuda. kui ideed pole. pealegi, varasta vastu hoiatav silt ei ärata just usaldusväärsust. üldiselt olla selline nn selginemine loomulik. ehk tehnilise osa õppimine on kõige põnevam, edasi hakkab kaameraga maalima.

ja mingi hispaania dj üritas soulseeki vahendusel selgeks teha, et dj võib mp3 netist tõmmata, sellega peole minna ning selle eest raha kasseerida. go figure.

aga apollo (kurivaim) kasseeris suure juhi päevaraamatu eest. see on küll sisult suht tühi, ent labane nali ja must huumor on täiesti olemas. millegipärast tundus raamatupoes takseerijaile, et leti ees naerma turtsatamine pole samuti sünnis. pidurid vaatasid enamuses kivistunud nägudega teost, mis näppude vahel. musapoes kohtab ka aeg-ajalt selliseid. tea, mida ja kuidas ning miks kuulavad, kui see lihastki liigutama. või vähemalt jalga kaasa toksima ei pane. või kuhu nad oma emotsioonid panevad.

kiire-kiire.

kõlaris: Aya - Looking For The Sun

This entry was posted on Tuesday, August 31st, 2004 at 8:50 pm and is filed under elu. You can follow any responses to this entry through the RSS 2.0 feed. You can skip to the end and leave a response. Pinging is currently not allowed.