www.blog.ee/rivos

kaks asja olla maailmas lõputud, kosmos ning inimese lollus. orkutis hakkas levima järgmine ahelkiri, sel korral teemaks sõprus ja muu tore. sõprus levib kirja teel. stiilis, kel rohkem asju surres, on võitja.

I asked God for a flower, and he gave me a garden. I asked God for a tree he gave me a forest. I asked God for a friend and he gave meYOU. if u send this to me then i know ur my true friend. send this to all ur freinds. see how many for u get back !!!

edit: et küsisin sõpra ja sain Sinu. (etteheitval toonil öelda).

ma ei saa endiselt sellistest vidinatest aru. (irooniline kulmukergitus). sesmõttes, et kui muidu nagu inimestega ei suhtle või läbi ei käi, aga selliseid, mõttetuid tähti saates oleks nagu parem sõber-inimene-kodanik (sobiv alla kriipsutada)? pealegi on kodanik saatnud selle friends of friends ehk inimestele, keda ta ei tunne. et sinu-sõber=minu-sõber siin ei kehti eriti. et see kustutamine seal ka nii keeruline peab olema.

edit2: issand, ma avastasin bookmarkide sorteerimise võlud, enne olid nad kuidagi kaootiliselt, nüüd toppisin eraldi folderitesse. (@maailmavallutaja irve näol).

tegelikult tegin päeval pilti ka.

heart.

kõlaris: Victor Davies - Sound Of The Samba (MAW Remix)
(more…)

täna kodukontor. tavaliselt tekib see otsus hommikul kell 8 või 8.30, kui ei ole endiselt voodist välja saanud. kell 9 saab siis otse voodist arvuti taha istutud.

öö oli keskmisest sisukam. kell 3:midagi läksin magama ja siis tund aega hiljem tahtsin mingid pätid ühte autot akna all tühjendada. see hakkas kräunuma ning siis oli natuke aega vaikust. olin just uinunud, kui laekus kummivilinal politsei ning vaatas koos omanikuga möllu üle. kerge draama ja skandaal. piilusin kardina vahelt, pilti teha ei julgenud.

trepikoja ukselt on kogu lukk juba paar-kolm nädalat tagasi pihta pandud. läheb vist suuremaks korteriröövimiseks.

laupäeval sõitsime piritale, kus restoranis paat pidi miski rannapidu olema. kui kohale jõudsime, hakkas sadama, kui lahkusime, lõppes (shouts: murphy). mere kohal aga näitas end pilvede vahelt jumal. selle shedöövriga minu oma muidugi ei konkureeri.

ja leidsin ühe blogi taas, mida sirvida: malanje: the observer.

kõlaris: Morten Trust - Love Has Come Around

nagu pohmakas oleks, kehv olla ning magada tahaks. jalutasin öösel vanalinnast koju (ametlik aeg 35 minutit) ning üritasin suht mittepätt (üleni mustas, kapuuts peas, tobedalt lompide vahel karates) välja näha, et ringi kimavad politseiautod huvi tundma ei hakkaks. mõjus. küll suutis vihm lõpuks nartsuks leotada, sest just siis, kui olid lõppenud kaitsvad majaservad või puud, läks padukaks (aitäh murphy). minidisc vist märjaks ei saanud, toru oli küll märg, kuid hommikul tuli äratusega veel toime.

aga muidu oli öösel päris spets linnas tolgendada, sest linn oli täiesti vaikne (kell 2.50), õhk oli soe (19 kraadi tselsiust), kõrvas muusika (chillout). magic session oli nats igav ja tehtud pildid samamoodi. vahepeal oli tunne, et nagu läheks käima, siis jälle pidurdus. ikaldus.

mingi tüüp üritas asja natuke huvitavamaks teha, oli suhteliselt purjus ning istus laval. kulm oli kortsus ning ta oli vist oma sõprade peale tige. lõpuks tuikus siis garderoobi juurde, pillas puruks oma joogiklaasi (väidetavalt sprite) ning hakkas jagelema seal ühe tüübiga. lõpuks ütles, et naistesse minek pole enam sama lihtne. siis põrnitses veidi ja kadus. klubiintriigid.

Edit: P.Julm on Tegelikkuse Keskusele intervjuu andnud. teemaks muusika ja klubikultuur.

Muusika oma olemuselt, ei ole iialgi kahjulik. Kahjulikuks ja destruktiivseks muudavad selle, seda ümbritsevad struktuurelemendid, kes püüavad kõigest sellest, valdavas enamuses materiaalset kasumit teenida.

interstella 5555 tõmbas käima juba esimestest kaadritest, kui mängima hakkas daft punki one more time. jalg tõmbles taktis terve filmi aja ja poolteist tundi ei sõnagi juttu, vaid muusika.

loo point oli umbes selline, et plaadifirmad suudavad raha-kuulsuse-kuldplaatide (sobiv alla kriipsutada) kokkukrabamiseks ära rikkuda head artistid ja neist mingi kräpi vormida.

aga film ise oli siis pikk muusikavideo. sai loo ära küll räägitud ja eelarvamus animedesse kadus kusagile ära. ja saalis oli umbes seitse inimest.

kõlaris: Daft Punk - One More Time

olmeprobleemid. suht eksitav on arvata, et ei jõua poolt kilo küpsiseid järjest ära süüa. jõuab küll. süda on paha ainult.

mul on küünalt põlema pannes mingi veider harrastus. toas on igas nurgas üks küünal ja alati peab ühe tikuga kõik neli põlema saama saama. teinekord põletab näppu ka. stubborn.

exitfilm teeb zelluloosi keskuses uut filmi, Agent Sinikael on nende toodang näiteks. mangusin end ka võtetele pildistama, kolmapäeval.

apollosse läksin õhtul hetked enne sulgemist kavatsuseta millegiga sealt välja tulla, kuid lahkusin Michael Moore`i - Stupid White Men`iga. ta Bowling For Columbine jättis päris sümpaatse mulje ning raamatki ajas leti ääres mitu korda itsitama. eestikeelne versioon on sajaka võrra kallim kui inglisekeelne paperback. poes oli stiilne see, kuidas rahvas välja visati, vilgutati tulesid.

õhtu näeb ette klubikodanike (loe: magic session prives) pildistamist. polegi ammu käinud.

kõlaris: Aura - Atmospherics

mul on jälle idee. selleks on suurt peeglit vaja. ja valgeid seinu-lagesid-põrandat. musta nahktugitooli, sellist, kuhu üks inimene ainult istuma mahub, lounge 24 omab selliseid. või siis sellist suuremat sorti nahast tumbat. statiivi ka. autoportree peaks sealt sündima.

homme esilinastub daft punki saatel interstella 5555 (loe: minu esimene anime). ootused on olemas. ja Broadway on homme. ja laupäev ülehomme.

ühtlasi soovitasin ühel elama hakata. sesmõttes, et igapäevane kiun MSNis stiilis nobody-loves-me on küll kurb jne, aga monotoonseks kisub. et selle asemel, et teisi oma hädades süüdistada (a la “keegi ei kutsunud weekendil välja, sellepärast ei läinud”), võiks elule mõnikord molli anda, kui liigselt dikteerima kukub (a la “ei viitsinud välja minna, sellepärast ei läinud”). see filosoofia oli vist veidi võõras, ta millegipärast tegi sign off sellepeale.

vahetasin kohvi fanta vastu. nüüd ei saa suud lahti teha, tahtmatud hääled väljuvad kohe. te ei taha rohkem teada.

kõrvas: Hed Kandi - Beach House vol 1 (cd2)